Esitage andmed või saate trahvi!

Ettevõtte kompleksse majandusaasta aruande esitab tähtajaks vaid 30% ettevõtetest. See sunnib statistikaametit alates tänavu suvest andmete esitamata jätjate vastu sunniraha rakendama ja alustama haldusmenetlust sunniraha väljanõudmiseks. Aastaküsimustiku esitamatajätmise eest määratava sunniraha suurus on 300 eurot.

Praegu püüavad ettevõtted küsimustiku täitmata ja esitamata jätmisega muutusi esile kutsuda, aga selline lahendus ei toimi. Oluline on meeles pidada, et amet ei kogu andmeid enda jaoks. Statistikaamet mõõdab riigis toimuvaid arenguid, et Eestis tehtavad otsused oleksid võimalikult faktipõhised ning et elu läheks paremaks. Kui ettevõtted jätavad andmed esitamata, võib see muuta Eestist väljapoole saadetavaid numbreid sedavõrd, et ettevõtjad ei pruugi saada neile vajalikke toetusi, sest otsustajatel pole kindlust, et probleem on tõesti olemas.

Kogutav andmestik oleks kõige täpsem siis, kui andmeid küsitaks kõigilt. Aga see oleks andmeesitajatele liiga suur koormus. Et avaldatud numbrid oleksid õiged ja andmeesitaja koormus väiksem, on statistikas kasutusel nn valimipõhine lähenemine. Valim on oma olemuselt mikropilt majandussektorist, tänu millele saab kogutud andmeid laiendada kõikide teiste kohta, kellelt neid ei küsitud.

Ettevõtja teeb olukorra ise keeruliseks

Kui osa küsitletavatest ei vasta, kogunevad avaldamiseks väheusutavaid andmed. Pole mõtet niisuguseid andmeid avaldada, seetõttu helistavad statistikaameti töötajad ettevõttesse ning püüavad vastajat veenda, et küsitud numbrid on vajalikud. Olles sunnitud niimoodi käituma, kulutab amet üle 40% oma eelarvest andmete kogumisele, sest üks pool (andmeesitaja) ei taha neid anda ja teisel poolel (statistikaamet) on neid väga vaja, et täita oma kohustust – tellitud andmed avaldada. Raha kulub inimeste palkamisele, kes helistavad ettevõtjale, vestlevad ja paluvad andmed esitada. See töö ei ole meeldiv ja on üsna arusaamatu, et kui ettevõtja ise teeb andmete küsimise nii keerukaks, siis miks ta seejuures halduskoormust nii suureks peab – põhjust peaks otsima peeglisse vaadates.

Olukorras, kus eelarvevahendeid jääb järjest vähemaks, tellimus statistika järele ei vähene ja kolmas pool ehk ettevõtja ignoreerib püüdlikult andmete esitamist (kuidas muidu selgitada, et viimastel aastatel on näiteks aruannete küsitlusele tähtajaks vastanud vaid 30% küsitletavatest), peab statistikaamet oma riiklikku ülesannet siiski kuidagi täitma.

Siinjuures ei ole aidanud ka see, et väga paljud küsitlused on tegelikult eeltäidetud ja analüüs näitab, et vaid 3% raamatupidajatest muudab eeltäidetud andmeid. Siin on aga üks oluline nüanss: küsimustikku ei saa eeltäita, kui ettevõtte juhatus pole äriregistris kinnitanud oma ettevõtte majandusaasta aruannet. Kinnitamata aastaaruande puhul kuvatakse täitjale täiesti tühi küsimustik ja siis jõuabki statistikaametini nurin, et küsime samu asju, mida aastaaruandes. Seega, et ettevõtte aruandlust lihtsustada, peaks juhatus majandusaasta aruande äriregistris kinnitama ning selle alusel eeltäidetakse automaatselt ligi poole tööpäeva jooksul kindlasti ka statistikaameti küsimustik.

Veenmise asemele sunniraha

Võimalus kiireks ja tõhusaks küsimustiku esitamiseks on seega loodud. Küsimustikku tuleb aga täita ja esitada seetõttu, et majandusaasta aruanne ei sisalda kõiki andmeid, mida vastava valdkonna ministeeriumid vajavad. Niisiis – küsimustiku esitamise kohustus jääb.

Et sellises olukorras „ellu jääda“ ja riigile vajalikud andmed siiski kokku koguda, oleme olnud sunnitud uurima, kas on tegutsemisvõimalusi, mis võiksid viia andmeesitamiskohustuse täitmise paranemisele. Kahjuks ei ole peale veenmise (mille tulemuslikkus on olnud küsitav) palju muid variante kui ettevõtja jaoks alternatiivkulu tekitamine ehk sunniraha rakendamine. Teiste riikide ja asutuste kogemus näitab, et sellisel puhul laekub tähtajaks kuni 95% küsimustikest. Niisuguse meetme kasutuselevõtt pole ettevõtjate seas kindlasti populaarne. Oleme sellest teadlikud. Tuge pakub ainult teadmine, et kui andmeesitaja täidab oma kohustuse õigeks ajaks, siis pole ka riigil vaja sundi rakendada.

Kindlasti eelneb igasugusele sunni rakendamisele teavitus sellest, et kui ettevõte oma kohustust ei täida, oleme sunnitud alustama haldusmenetlust sunniraha väljanõudmiseks. Kasulikum on küsimustik esitada ja kui seda ei tehta, rakendub juurutamisel olev süsteem. See ei ole kergekäeline otsus, kuid oleme sunnitud tekitama olukorra, kus alternatiivkulu võib kindlustada parema andmelaekumise. See omakorda võimaldab meie käsutuses olevat tööaega paremini planeerida ja liikuda suunas, mida riigireformilt oodatakse.